KÜSIDA TÖÖTAJATELT TAGASISIDET VÕI MITTE? SEE ON KÜSIMUS!
Millal sa küsisid viimati oma abikaasalt tagasisidet?
Millal sa küsisid viimati oma lapselt tagasisidet?
Millal sa küsisid viimati oma sõbralt tagasisidet?
Millal sa küsisid viimati oma kolleegilt tagasisidet?
Millal sa küsisid viimati oma töötajalt (alluvalt) tagasisidet?
Kõikide nende küsimuste kohta võib vastata mitmeti nagu näiteks „Ma tean niigi, missugune ma olen“ või „Küll nad tulevad ütlevad, kui midagi olulist on vaja öelda“ või „Nad ei ütleks niikuinii ausalt, kui ma seda niimoodi otse küsiksin“ jne.
Tegelikkuses on asi lihtne – on inimesi, kes on huvitatud oma varjukülgedega (pimenurgaga) tegelemisest, ja on inimesi, kes ei ole. Kumb oled sina?
MEIL KÕIKIDEL ON VARJUKÜLG. MÕNEL IKKA VÄGA SUUR!
Varjuküljeks nimetavad psühholoogid meie isiksuslikke omadusi, millega oleme ise nii harjunud ja samastunud, et isegi seda ei märka (teadvusta) enam. Ja kuni meie varjuküljed kedagi teist ei kahjusta, võiks öelda ka, et lase olla! Kahjuks aga oleme kõik sotsiaalsed olendid ja ei ela/tööta me üksinda, mistõttu ei ole lihtsalt võimalik, et meie käitumised teisi inimesi ei mõjuta.
Kas oled kunagi tundnud näiteks oma ema või isa suhtes, et peaks nendega millestki rääkima (mis puudutab nende käitumist täna või minevikus), aga samas tead, et see võib viia konfliktini? Ja seetõttu jätad selle teema sinnapaika.
Aga samas see teema mõjutab sind ikkagi edasi (isegi, kui see kõik toimus kauges minevikus)! Sa küll tõstad teema kõrvale, ja surud teemaga seotud emotsioonid alla, aga ega samas emotsioonide mõju lõplikult ära ei kao. Eriti veel, kui nende käitumine ka täna veel välja lööb, mis sind ühel või teisel moel negatiivselt mõjutab.
Miks on siis nii raske oma vanematega rääkima minna? Usutavasti seetõttu, et kogu teie tutvuse vältel on nemad olnud võimupositsioonil. Isegi, kui sa oled täna 35-aastane täiskasvanud naine või mees, oled sa oma vanemate jaoks ikkagi laps. Ja alateadlik võimusuhe ei ole kuhugi kadunud, ja seda isegi juhul, kui sina ei tunne enam end nende lapsena, vaid täieõigusliku täiskasvanud inimesena. Ja sellelt positsioonilt vaadatuna ongi sul täielik õigus minna rääkima teise täiskasvanud inimesega teemadel, mis teie suhet või sinu elu mõjutab.
Kuna see teema puudutab aga nende käitumist või mingeid isiksuslikke külgi, mida nad ise ei näe ja ei tunnista, ongi see nende jaoks „varjul“ – see on nende varjukülg. Halvemal juhul võib see varjukülg olla nii suur, et kõikide teiste jaoks on selle isikuga koos olles tohutu „elevant ruumis“ (loe: keegi ruumis ei mõtlegi muust, kui ainult sellest), aga tema käitub, nagu kõik oleks korras (halvemal juhul viisil, nagu kõik teda isegi fännaksid ja armastaksid).
KUIDAS SUURE VARJUKÜLJEGA VANEMATE-LASTE SUHTED TEKIVAD?
Meil on kõikide oma sotsiaalses sfääris olevate inimestega teatud võimusuhe, mis määrab meie jaoks ka julguse olulistel teemadel rääkima minna. Mõnikord võib ka vastupidine võimusuhe takistuseks olla – näiteks oma laste puhul võib olla ebamugav minna teatud teemadel rääkima, sest kardame hoopis nendele haiget teha. Siin oleme küll meie võimupositsioonil, aga empaatiliselt tunneme, et lihtsalt sellelt võimupositsioonilt mingite asjade ütlemine võib kahjustada meie suhteid.
Kahjuks pole see muidugi kõikide lapsevanemate puhul nii – usutavasti teame kõik inimesi, kes oma lastesse ka 21. sajandil veel kui omandisse suhtuvad, ja võtavad sellest tulenevalt õigusi neid käskida ja karistada valimatult, sest „Nemad vanematena ju teavad, mis on õige“.
Eks see vihjab tegelikult just lapsevanema suurele varjuküljele ja vähesele eneseteadlikkusele, millest eelmises lõigus juttu oli. Tulevikus võib saabuda aeg, kui just selliste lapsevanemate lapsed täiskasvanueas ettevaatlikult oma vanematega tekitatud kahjust rääkida üritavad. Kui aga lapsevanem pole oma arengus möödunud 20 aastaga väga palju edasi liikunud (mis on kahjuks üsna tavaline), võivadki sellised vestlused suuri pingeid vanemate ja laste vahel tekitada.
MIDA TEHA, KUI JUHT ON „ELEVANT TOAS“?
Sõpru saame valida, mistõttu ei pea me taluma kaua suure varjuküljega sõpra, kellega koos olemine meile ebamugavust põhjustab.
Lapsi ja vanemaid me küll valida ei saa, aga siiski on võimalik oma suhtlemist vähendada või sellest lausa hoiduda teatud teemadel, mis pingeid tekitavad.
Kuidas on aga lood juhiga – nende juurest sa ära minna ei saa (sest sulle on äkki seda töökohta vaja), ja temaga suhtlemist alati ka vähendada ei saa (eriti kui domineeriv ja ebaviisakas suhtlemine juhi varjuküljeks ongi)?
Olukorrale lisab negatiivset kaalu juurde veel teievaheline võimusuhe, mis juhi poole tugevalt kaldu on? Selline olukord võib lõpuks tekitada nii suure „elevandi ruumi“, millelt keegi oma mõtteid/pilku eemale ei saa, ja teda nügida ka ei julge töökoha kaotamise hirmus. Mida teha?
See on üks küsimustest, mida väga sageli oma koolitustel kuulen: „Mida teha juhiga, kes ei saa aru, kuidas ta oma käitumisega meeskonda lõhub ja tulemusi pärsib?“, „Kuidas minna juhiga rääkima teemadel, mida ta ei tunnista?“, „Kuidas juhtida ülespoole, et juht rohkem ennast ja oma käitumisi teadvustaks, kuna tema tänane juhtimisstiil sunnib häid inimesi meeskonnast lahkuma?“. Kas midagi sellist kõlab ka sulle tuttavana?
Arusaadaval põhjusel ei olegi siin väga head lahendust – juht ise on iseenda suurim varjukülg, ja seda töötajatel talle öelda tänu nende vahelisele võimusuhtele on väga keeruline. Ja kui juht ise siin initsiatiivi üles ei näita, võibki ta lõpuks väga headest töötajatest ilma jääda.
TAGASISIDE KÜSIMINE ON KÕIGE TÕHUSAM ELEVANTIDE EEMALDAJA
Usutavasti ei ole parimat oma varjukülgede ehk pimenurkade valguse kätte toomise vahendit kui tagasiside küsimine. Ükskõik, kellelt – oma vanematelt, lastelt, sõpradelt, kaaslaselt ja töötajatelt. Kui sinu ümber olevad inimesed näevad, et sa tunned huvi enda arengu ja pimenurkade vastu, tekitab see juba turvalisema tunde, sõltumata teie vahelisest võimusuhtest.
Samas ei tuleks kuuldavat tagasisidet võtta absoluutse tõena, vaid näha seda kingitusena, mida saab väga harva. Kasulik on see igatahes, ka siis, kui see haiget teeb ja sa sellega ei nõustu. Kasulik seetõttu, et saad teada, et teised inimesed sind niimoodi näevad ja tajuvad. See ei pruugi olla täpne ja tõene, aga nende taju määrab nende suhtumise ja käitumise.
Kui sa seda ei tea, ei sa siin midagi ka ette võtta. Kui saad seda aga teada, saad ka sellest avatult ja turvaliselt rääkida, ning võib-olla isegi end korrigeerida. Ühelt poolt aitab see sind ennast edaspidi adekvaatsemalt hinnata, ja teiselt poolt näitad oma meeskonnale eeskuju, kuidas kriitilisele tagasisidele reageerida. On ju selge see, et sina lood juhina normi – nii, kuivõrd sina tunned huvi tagasiside saamise vastu, ja kuidas sina reageerid kriitilisemale tagasisidele, hakkavad ajas seda tegema ka töötajad.
KÜSIMUSED MÕTISKLEMISEKS JUHILE?
1) Kas sul on kombeks oma meeskonnalt regulaarselt tagasisidet küsida?
2) Kuidas sa seda teed – kas tavaliselt loodad personaliosakonna uuringute peale, mille tulemustele siis möödaminnes pilgu heidad, või teed seda tavaliselt päris otse ja omadega meeskonnas?
3) Kas oled täna teadlik oma suurimatest pimenurkadest ja varjukülgedest erinevates suhetes – abielus, laste poolt, sõprade poolt ja töötajate / kolleegide poolt? Kas töötad nende arendamise ja parandamise kallal?
Kaido Pajumaa, juhtide ja meeskondade koolitaja
