Läbipõlemise probleem ei ole ülemõtlemises: meie tähelepanu on lihtsalt pideva ülekoormuse all (ja keegi pole meid õpetanud sellega ka midagi ette võtma)
Unustame korraks kõik, mida meile on läbipõlemisest räägitud.
“Ära mõtle üle.”
“Õpi paremini prioriseerima.”
“Ole vastupidavam.”
“Tee rohkem sporti.”
“Mediteeri hommikuti.”
Need soovitused on küll hästi läbimõeldud, aga need on peaaegu täiesti kasutud.
Miks? Sest need eeldavad, et probleem on sinus. Sinu peas. Sinu iseloomus. Sinu tahtejõus. Justkui oleksid sina see, kes on katki, ja keskkond oleks täiesti normaalne.
Aga mis siis, kui asi on vastupidi?
Mis siis, kui läbipõlemine ei teki mitte seetõttu, et sa mõtled liiga palju, vaid seetõttu, et su tähelepanu on pidevalt killustatud, katkestatud ja üle stimuleeritud? Mis siis, kui probleem pole mitte sinu peas, vaid süsteemis, mis nõuab sinult rohkem, kui inimese aju on loodud andma?
👉 Gallup’i 2023. aasta uuring näitab, et 76% töötajatest kogeb vähemalt mõnikord läbipõlemise sümptomeid. Juhtide seas on see number veelgi kõrgem. Ja Eesti pole erand – me oleme siin isegi Euroopa keskmisest kehvemas seisus.
Aga see pole epideemia, mis tuleb inimeste nõrkusest. See on epideemia, mis tuleb keskkonnast, mis on läinud meie aju võimekusest kaugemale.
Miks tahtejõud ei päästa sind läbipõlemisest
Alustame sellest, mida me teame aju kohta.
Inimese aju on evolutsiooniliselt arenenud keskkonnaga toimetulekuks, kus ohud olid harvad, aga intensiivsed. Lõvi tuleb – reageeri kiiresti. Lõvi läheb – lõõgastu ja taastu. See oli meie esivanematele normaalne rütm: lühikesed stressipuhangud, millele järgnes pikk taastumisaeg.
Tänapäeva töökeskkond on täpselt vastupidine. Ohud – või õigemini, nõudmised – on pidevad, aga madalad. Sul pole lõvi, aga sul on 47 lugemata e-kirja, 12 Slacki sõnumit, 3 koosolekut järjest, ülemus, kes ootab vastust, ja meeskond, kes vajab suunamist. Ükski neist pole eluohtlik. Aga kõik koos hoiavad su aju pideval valmisolekul.
Ja siin on probleem: aju ei erista “päris” ohtu “tajutud” ohust. Iga teavitus, iga katkestus, iga ootamatu nõudmine aktiveerib sama stressisüsteemi, mis aktiveeruks lõvi korral. Mitte sama intensiivsusega, aga sama mehhanismi kaudu.
Tulemus? Kortisool – stressihormoon – on pidevalt kõrgenenud olekus. Mitte tipptasemel, aga ei lange kunagi ka päris madalale tagasi. Sa oled nagu auto, mille mootor käib kogu aeg 3000 pööret minutis. Mitte punases tsoonis, aga kunagi ei lähe ka tühikäigule.
👉 Stanford’i neuroteadlane Robert Sapolsky on uurinud stressireaktsioone aastakümneid. Tema töö näitab, et krooniline madala taseme stress on organismile tegelikult kahjulikum kui lühiajalised intensiivsed stressipuhangud. Miks? Sest lühiajalisest stressist taastub keha kiiresti. Aga pidevast madala taseme stressist ei taastu keha kunagi, sest ta ei saa kunagi signaali, et oht on möödas.
Ja siis ütleb keegi sulle: “Ära mõtle üle.”
Mõtle sellele hetkeks. See on nagu öelda autole: “Ära põleta nii palju kütust.” Auto ei saa midagi teha – gaas on ju põhjas, sest keegi vajutab pedaali. Probleem pole mootoris. Probleem on pedaalis.
Tähelepanu killustumine: vaikne vaenlane
Uuringud näitavad, et keskmine teadmustöötaja kontrollib oma e-posti 74 korda päevas. Keskmine aeg kahe katkestuse (milleks võib olla ka e-maili kontrollimine) vahel on aga 11 minutit. Ja pärast igat katkestust kulub 23 minutit, et jõuda tagasi süvenenud keskendumise seisundisse.
Teeme matemaatikat: kui sind katkestatakse iga 11 minuti tagant ja taastumine võtab 23 minutit, siis millal sa üldse süvenenult töötasid?
Vastus: praktiliselt mitte kunagi.
See pole produktiivsuse probleem. See on aju tervise probleem.
👉 Cal Newport, Georgetown’i ülikooli professor ja raamatu “Deep Work” autor, nimetab seda “tähelepanu jääkefektiks” (attention residue). Iga kord, kui sa vahetad ülesannet – isegi lühidalt e-kirja kontrollimiseks – jääb osa su tähelepanust eelmise ülesande külge. Sa pole kunagi täielikult kohal. Sa oled alati osaliselt mujal.
Ja mida rohkem sa päeva jooksul ülesandeid vahetad, seda rohkem jääke koguneb. Päeva lõpuks oled sa väsinud, aga mitte sellepärast, et tegid palju tööd. Sa oled väsinud sellepärast, et su aju tegi pidevalt tööd ümberlülitumisega, mis on kognitiivselt väga kulukas “operatsioon”.
Ma kuulen juhtidelt sageli: “Ma ei saa aru, miks ma olen nii väsinud. Ma ei teinud ju täna midagi erilist.”
Just nimelt. Sa ei teinud midagi erilist. Sa tegid hoopis 100 väikest asja. Ja iga ümberlülitumine maksis. See on nagu jooksmine, kus sa pead iga 100 meetri tagant peatuma, teises suunas pöörama ja uuesti hoo üles võtma. Sa jooksed sama kaugele kui keegi, kes jookseb sirgelt, aga sa oled palju väsinum.
Ja siin on veel üks nüanss, mida tasub teada: mida keerulisem on ülesanne, seda kallim on ümberlülitumine. Lihtsa rutiini puhul on hind madalam. Aga kui sa töötad millegi kallal, mis nõuab sügavat mõtlemist – strateegia, probleemilahendus, kreatiivsus – siis iga katkestus lõhub midagi, mida on väga raske uuesti üles ehitada.
Mis vahe on puhkamisel ja tähelepanu taastamisel?
Siin on veel üks oluline nüanss, mida paljud juhid ei mõista.
Puhkamine ja tähelepanu taastamine ei ole sama asi.
Sa võid istuda diivanil ja “puhata”, aga kui sa samal ajal skrollid telefoni, vaatad Netflixi ja kontrollid e-kirju, siis tegelikult su tähelepanu ei taastu. Sa lihtsalt vahetad ühe stimulatsiooniallika teise vastu.
Tähelepanu taastamine nõuab midagi muud. See nõuab perioode, kus su aju ei pea midagi töötlema. Mitte “kerget” stimulatsiooni, vaid stimulatsiooni puudumist.
See kõlab lihtsalt, aga mõtle, millal sa viimati olid olukorras, kus sa päriselt ei pidanud midagi ajuga “töötlema”? Mitte magades, vaid ärkvel olles? Millal sa viimati lihtsalt… olid?
Enamiku inimeste jaoks on vastus: väga ammu. Või mitte kunagi.
Me oleme harjunud täitma iga tühja hetke millegagi. Järjekorras ootamine – telefon. Liftis sõitmine – telefon. Koosolekute vahel – telefon. Isegi tualetis – telefon.
Aga aju vajab tühje hetki. See on aeg, mil aju sorteerib infot, loob seoseid, töötleb emotsioone. Ilma nendeta hetketa kuhjub töötlemata info ja emotsioonid. Ja mingil hetkel saab anum täis.
Üks Tartu ettevõtte juht jagas minuga oma kogemust: “Ma arvasin, et puhkan piisavalt. Käin trennis, vaatan seriaale, veedan aega perega. Aga ma olin ikkagi läbipõlenud. Alles siis, kui hakkasin teadlikult looma hetki, kus ma lihtsalt ei tee mitte midagi – istusin autos enne tööle minekut 10 minutit ilma telefoni ja muusikata – hakkas midagi muutuma.”
See kõlab absurdselt lihtsalt. Aga just see on point. Me oleme muutnud “mitte midagi tegemise” nii haruldaseks, et see on muutunud ravimiks iseenesest.
Kohalolu – ilma esoteerikata
Nüüd jõuame teemani, mis võib tekitada skepsist. See on kohalolu. Mindfulness. Teadvelolek.
Ma tean, mida sa mõtled. “Kaido, ära hakka nüüd rääkima, et ma pean mediteerima ja joogat ka veel lisaks lihtsalt “olemisele” tegema hakkama.”
Ei pea. Või õigemini – võid, aga see pole ainus viis.
Kohalolu ei ole esoteeriline praktika. See on lihtsalt seisund, kus su tähelepanu on seal, kus su keha on. Mitte minevikus, mitte tulevikus, mitte e-kirjas, mitte järgmises koosolekus. Siin ja praegu.
Ja see seisund ei nõua istumist padja peal ega viiruki põletamist. See nõuab lihtsalt teadlikku otsust suunata tähelepanu sellele, mis on praegu “siin” hetkes.
Mida see juhi töös tähendab?
See tähendab, et kui sa räägid töötajaga, siis sa räägid töötajaga. Mitte ei mõtle samal ajal järgmisele koosolekule. Mitte ei kontrolli silmanurgast telefoni. Mitte ei kirjuta peas järgmist e-kirja.
See tähendab, et kui sa teed tööd, siis sa teed tööd. Mitte ei kontrolli iga kahe minuti tagant, kas keegi on kirjutanud.
See tähendab, et kui sa puhkad, siis sa puhkad. Päriselt.
Enesejuhtimise meistriklassi koolitusel, kus me räägime juhi enesejuhtimisest, ütlen ma alati: “Kohalolu ei ole lisaülesanne sinu päevas. See on viis, kuidas sa oma igat päeva elad.”
Ja see on valik. Raske valik tänapäeva maailmas, aga siiski valik.
Üks Tallinna finantssektori juht jagas minuga oma avastust: “Ma mõistsin, et ma polnud aastaid olnud päriselt kohal mitte üheski vestluses. Füüsiliselt küll, aga mu pea oli alati mujal. Kui mu töötaja rääkis, mõtlesin ma juba, mida vastata. Kui mu laps rääkis, mõtlesin ma tööasjadele. Ma olin alati pool sammu ees – ja seetõttu mitte kunagi päriselt kohal.”
See on tavaline muster. Me arvame, et oleme efektiivsed, kui mõtleme mitu sammu ette. Aga tegelikult maksame selle eest hinda, mida me ei näe – kvaliteetse kohalolu hinda, mis mõjutab meie suhteid, otsuseid ja enesetunnet.
Tähelepanu kaitsmine: praktilised sammud
“Okei, Kaido,” ütled sa nüüd. “Ma saan aru probleemist. Aga mida ma päriselt tegema peaksin?”
Siin on mõned asjad, mida olen näinud töötamas. Mitte suured elustiili muutused, vaid väikesed kohandused, mis annavad üllatavalt suure efekti.
1) Loo “süvenenud töö” ajaaknad. Blokeeri oma kalendris vähemalt 2 tundi päevas, kus sa ei kontrolli e-kirju, ei võta kõnesid ja ei lähe koosolekutele. Kasuta seda aega ainult ühele asjale keskendumiseks. See ei ole luksus, vaid see on hädavajalik.
Jah, sul võib tekkida kohe mõte: “Mul pole selleks aega.” Aga mõtle: kui sa teed 6 tundi killustatud tööd, saad sa vähem tehtud kui 3 tundi keskendunud tööd. Aeg pole probleem. Tähelepanu ja keskendumise kvaliteet on probleem.
2) Keela teavitused. Mitte mõned teavitused – kõik teavitused telefonis ja arvutis. Või vähemalt kõik, mis pole kriitilised. Iga teavitus on katkestus. Iga katkestus maksab 23 minutit taastumisaega. Tee arvutus, kui palju aega sa päevas teavitustele kaotad.
Üks personalijuht rääkis mulle: “Ma keelasin Slacki teavitused ja esimene nädal oli paaniline. Ma kartsin, et jään millestki olulisest ilma. Aga siis avastasin, et tegelikult ei jäänud. Ja mu produktiivsus kahekordistus.”
3) Loo üleminekurituaalid. Selle asemel, et hüpata ühest koosolekust otse teise, võta 5 minutit vahet. Mitte telefoni vaatamiseks, vaid lihtsalt hingamiseks. Las aju seedib eelmist enne, kui hakkab tegelema järgmisega. See on nagu puhastada taldrik enne uut rooga.
4) Hakka märkama oma tähelepanu. Paar korda päevas peatu ja küsi endalt: “Kus on mu tähelepanu praegu? Kas see on seal, kus see peaks olema?” See lihtne harjumus hakkab looma teadlikkust, mis on esimene samm muutuse poole.
5) Kaitse oma hommikuid. Esimene tund päevas määrab sageli kogu päeva tooni. Kui sa alustad päeva e-kirjade ja Slackiga, oled sa kohe reaktiivses režiimis. Proovi esimene tund teha midagi proaktiivset – planeerida, mõelda, keskenduda olulisele. E-kirjad võivad oodata.
Süsteemne muutus algab sinust, aga ei lõpe sinuga
Siin on üks oluline täpsustus.
Kõik need soovitused on individuaalsed. Ja individuaalsed lahendused süsteemsele probleemile on alati piiratud.
Kui su organisatsiooni kultuur ootab kohest vastamist, karistatakse “kättesaamatust” ja premeeritakse “alati online” olemist, siis võivad sinu individuaalsed pingutused olla nagu ujumine vastuvoolu. Sa võid mõnda aega vastu pidada, aga lõpuks väsid.
Seepärast on oluline, et juhid – eriti keskastmejuhid – hakkaksid rääkima nendest teemadest avalikult. Mitte kui “pehmetest” teemadest, vaid kui produktiivsuse ja tulemuste teemadest.
Sest see on produktiivsuse teema. Läbipõlenud töötaja on kehv töötaja. Killustatud tähelepanuga juht on kehv juht. See pole filosoofia, vaid äriline reaalsus.
Koolitustel näen ma sageli, kuidas juhid hingavad kergendatult, kui nad kuulevad, et probleem pole nende tahtejõus. Et nad pole “liiga nõrgad” või “liiga tundlikud”. Et nende aju töötab täpselt nii, nagu aju on loodud töötama – ja keskkond on lihtsalt see, mis nõuab rohkem, kui aju suudab anda.
See teadmine üksi ei lahenda probleemi. Aga see vabastab süütundest. Ja süütundest vabanemine on esimene samm, et hakata teadlikult oma tähelepanu juhtima.
Mida see kõik sinu jaoks tähendab?
Läbipõlemine ei ole iseloomu nõrkus. See ei ole tahtejõu puudumine. See ei ole “liigne mõtlemine”.
Läbipõlemine on tähelepanu ülekoormuse tagajärg keskkonnas, mis nõuab meilt pidevat valmisolekut, kohest reageerimist ja lõputut ümberlülitumist. Meie aju pole selleks loodud. Ja keegi pole meid õpetanud sellega toime tulema.
Hea uudis on see, et tähelepanu on juhitav ressurss. Mitte lõputu ressurss, vaid juhitav. Sa saad teha valikuid, mis kaitsevad su tähelepanu. Sa saad luua harjumusi, mis taastavad su tähelepanu. Sa saad ehitada keskkonda – vähemalt osaliselt – mis toetab su tähelepanu.
See ei nõua esoteerilisi praktikaid ega elustiili revolutsiooni. See nõuab lihtsalt teadlikkust sellest, kuidas su aju töötab, ja tahet teha väikeseid, aga järjekindlaid muutusi.
Sest lõppude lõpuks pole küsimus selles, kui palju tööd sa jõuad teha. Küsimus on selles, milline sa oled pärast seda tööd. Kas sa oled veel inimene, kellega su pere tahab koos olla? Kas sa oled veel juht, kes suudab oma meeskonda inspireerida? Kas sa oled veel sina ise?
Need on küsimused, mida tasub endalt küsida. Ja vastused algavad sellest, kuidas sa oma tähelepanu juhid.
Võtmesõnumid:
➢ Läbipõlemine ei ole tahtejõu ega iseloomu probleem – see on tähelepanu ülekoormuse tagajärg keskkonnas, mis nõuab rohkem, kui aju on loodud andma
➢ Pidev ümberlülitumine ülesannete vahel on kognitiivselt kallis – iga katkestus maksab kuni 23 minutit taastumisaega
➢ Puhkamine ja tähelepanu taastamine ei ole sama asi – aju vajab perioode ilma igasuguse stimulatsioonita
➢ Tähelepanu kaitsmine ja taastamine on juhitav oskus, mida saab arendada väikeste, aga järjekindlate harjumustega
Küsimused mõtisklemiseks juhile
- Millal sa viimati olid olukorras, kus su aju ei pidanud midagi töötlema – mitte magades, vaid ärkvel olles? Kui kaua see aega tagasi oli ja mida see sulle ütleb?
- Kui aus olla – kui palju su päevast kulub tegelikult süvenenud, keskendunud tööle versus reageerimisele, ümberlülitumisele ja “tulekahju kustutamisele”? Mida sa saaksid muuta, et see suhe paraneks?
- Kas su organisatsiooni kultuur toetab või takistab tähelepanu kaitsmist? Ja mida sina juhina saaksid teha, et seda kultuuri mõjutada – isegi ainult oma meeskonnas?
Kaido Pajumaa, juhtide ja meeskondade koolitaja
