Sa arvad, et juhid teevad otsuseid ratsionaalselt. Ajuteadus ütleb midagi muud.
Mõni nädal tagasi ütles üks tegevjuht mulle pärast koolitust: “Kaido, mina teen otsuseid alati faktide põhjal. Emotsioonid jäävad mul alati ukse taha.” Vaatasin teda korra ja küsisin: “Aga miks sa siis oled neli kuud edasi lükanud vestlust oma müügijuhiga, kelle tulemused on juba aasta otsa langenud?”
Vaikus.
Siis naeris ta ja ütles: “Okei, ehk ma pole nii ratsionaalne, kui ma arvasin.”
Ta ei olnud halb juht. Ta oli kogenud ja tark inimene, kes tunneb oma valdkonda läbi ja lõhki. Aga nagu meil kõigil, oli temalgi pimeala. Ta uskus, et tema otsused sünnivad analüüsist ja faktidest. Tegelikult sündisid paljud neist hoopis hirmust, mugavusest või soovist mitte rikkuda head suhet.
Ja see ei ole erand. See on reegel.
👉 Neuroteadlane Antonio Damasio on aastakümneid uurinud, kuidas inimesed päriselt otsuseid teevad. Tema järeldus on lihtne ja kergelt ebamugav: ilma emotsioonideta me ei suudaks isegi otsustada, mida lõunaks süüa. Mõistus ei tööta loogilise masinana, vaid tihedas paaris koos tunnetega.
Juhile on see ebamugav tõdemus. Aga ka vabastav, kui sa lased sellel päriselt mõjuda.
Miks me usume, et oleme objektiivsed?
Eesti juhid on enamasti kasvanud spetsialistist juhiks. Sa olid hea oma valdkonnas, sind edutati ja sulle anti meeskond. Töö nõudis sinult analüüsi, andmeid ja loogilist lähenemist. See oli sinu tugevus.
Ja siis hakkasid sa tegema otsuseid inimeste kohta.
Aga inimeste kohta otsuseid ei saa teha samamoodi nagu Exceli tabelis olevate numbrite kohta. Inimesed tekitavad sinus tundeid. Mõnda kolleegi sa usaldad rohkem, sest ta meenutab sulle kedagi, kellega sul on hea läbisaamine. Mõni teine ärritab sind, sest ta vaidleb pidevalt vastu. Ja kõik need tunded mõjutavad su otsuseid, isegi kui sa seda ei märka.
👉 McKinsey 2023. aasta uuring näitas, et 79% juhtidest hindab oma otsustusvõimet keskmisest paremaks. Statistiliselt see muidugi nii olla ei saa. Aga see näitab hästi, kui tugev on meie veendumus, et just mina näen olukorda selgelt.
Mõtle hetkeks. Millal viimati tunnistasid sa endale ausalt, et tegid otsuse emotsiooni, mitte fakti põhjal?
Enamik juhte ei tunnistagi seda. Sest see tunduks nõrkusena. Tegelikult on see aga hoopis vastupidi. Sest ainult see, kes oma kallutatust märkab, saab seda ka vähendada.
Mis tegelikult juhib su otsuseid?
Daniel Kahnemani raamatust “Kiire ja aeglane mõtlemine” tuleb hästi tuttav idee. Meil on kaks mõtlemissüsteemi. Üks on kiire, automaatne ja tugineb emotsioonidele ning kogemustele. Teine on aeglane, analüütiline ja nõuab pingutust.
Probleem on aga selles, et enamiku otsustest teeme me esimese süsteemiga. Ka siis, kui me usume, et kasutame teist.
Vaatame kolme kõige levinumat viisi, kuidas see juhi töös avaldub.
➢ Kinnituskallutatus. Sa otsid teadlikult või alateadlikult infot, mis kinnitab seda, mida sa juba arvad. Kui sa oled juba otsustanud, et üks töötaja ei sobi rolli, siis hakkad märkama just seda, mis seda tõestab. Ja jätad kahe silma vahele kõik tõendid, mis räägivad sellele vastu.
➢ Sisseinvesteeritud otsuse efekt. Kui sa oled mingi otsuse juba avalikult välja öelnud, on sul psühholoogiliselt väga raske seda muuta. Isegi kui kõik uued andmed näitavad, et see oli vale. Sa kaitsed oma vana otsust, sest selle muutmine tunduks näo kaotamisena.
➢ Lähedusefekt. Usaldad rohkem inimesi, kes on sulle sümpaatsemad või kelle taust sarnaneb sinu omaga. See pole teadlik valik. See on alateadvuse otsus, mis sünnib enne, kui sa jõuad üldse mõelda.
☝️Hiljutisel koolitusel jagas üks personalijuht oma kogemust nii: “Ma sain alles aastate pärast aru, et olen edutanud peamiselt neid inimesi, kes mulle isiklikult meeldisid. Mitte tingimata neid, kes olid parimad. Ja kõige hullem? Ma siiralt uskusin kogu selle aja, et mu valikud olid objektiivsed.”
See on aus tunnistus, mida vähesed juhid teha julgevad.
Lisaks kõigele sellele tuleb mängu veel üks tegur, mis paljude juhtide igapäevas otsuseid kõige rohkem mõjutab. See on stress.
👉 Stanfordi ülikooli uuringud näitavad, et stressi all kahaneb meie eesaju aktiivsus. Just see osa, mis vastutab kaalutletud otsuste, tagajärgede hindamise ja pikaajalise mõtlemise eest. Mida rohkem sa oled väsinud, ülekoormatud või survestatud, seda rohkem võtab juhtimise üle automaatne süsteem.
Tulemus? Sa hakkad reageerima, mitte mõtlema. Sa langetad otsuseid kiiremini, aga halvemini. Sa oled karmim, kui tahaksid olla. Ja sa lükkad keerulisi vestlusi edasi, sest aju otsib alati kõige väiksema vastupanu teed.
Mida tark juht selle kõigega peale hakkab?
Hea uudis on see, et lahenduseks pole muutuda emotsioonideta robotiks. See pole võimalik ega ka soovitav.
Lahendus on hoopis õppida oma automaatseid reaktsioone märkama enne, kui need on jõudnud otsuseks muutuda.
Pakun sulle ühe lihtsa, aga väga tõhusa meetodi, mida tutvustan sageli ka oma juhtide koolitusel. Nimetan seda “kolme-küsimuse-pausiks”. Enne suurt otsust küsi endalt kolm küsimust.
Esiteks, mis ma praegu tunnen? Mitte mida ma mõtlen, vaid mida ma tunnen. Olen ma ärritunud? Väsinud? Hirmul? Survestatud? Kui jah, siis pead teadma, et see mõjutab su otsust just praegu.
Teiseks, mida ma kardan? Iga edasilükatud otsuse taga on hirm. Hirm konflikti ees. Hirm “näo kaotamise” ees. Hirm, et ma eksin. Kui sa nimetad oma hirmu sõnadega, kaotab see osa oma võimust su üle.
Kolmandaks, mis oleks otsus, kui seda hirmu poleks? See küsimus aitab näha, mida sa päriselt tahad teha. Mitte seda, mida sa kardad teha.
See võtab kolmkümmend sekundit. Aga just need eristavad reageerivat juhti teadlikust juhist.
Kokkuvõtteks
Parem juht pole see, kes ei tunne emotsioone. Parem juht on see, kes märkab oma emotsioone enne, kui need teevad otsuse tema eest. See on oskus, mida saab harjutada. Aga ainult siis, kui sa tunnistad, et seda harjutada ongi vaja.
🚩 Põhipunktid, mida kaasa võtta:
➢ Sinu otsused pole nii ratsionaalsed, kui sa arvad. See pole nõrkus, vaid bioloogiline tõsiasi, mis kehtib igal juhil.
➢ Stress ja väsimus muudavad sind kallutatumaks ja reageerivamaks, isegi kui sa seda ise ei märka.
➢ Kõige ohtlikumad on need otsused, mille kohta sa oled kindlalt veendunud, et need on täiesti objektiivsed.
➢ 30 sekundit pausi enne suurt otsust on parim investeering, mille saad oma juhtimises teha.
Küsimused mõtisklemiseks juhile
- Millise hiljutise otsuse oled sa teinud, mille puhul ausalt tunnistades mõjutas sind rohkem emotsioon kui fakt?
- Keda oma meeskonnas hindad sa instinktiivselt kõrgemalt ja kelle suhtes oled karmim, ilma et tulemused seda alati põhjendaksid?
- Millise olulise vestluse oled sa edasi lükanud, kuigi tead, et see oleks ammu pidanud aset leidma? Mis hirm seda edasilükkamist tegelikult juhib?
Kaido Pajumaa, juhtide ja meeskondade koolitaja
